Samuel Taylor Coleridge'i 1798. aasta "Rhyme of the Ancient Mariner" tuli meelde, kui olime täna tunnistajaks Sarah Burtoni etendusele The Archesis Southwarkis. Meremotiivid, müütilised olendid ja Edwardi ajastu rätsepatöö rääkisid eepilisest teekonnast avamerel. Vahetu ohutunne, mis varem valdas paljusid Lee McQueeni etendusi, valitses ruumi karmiinpunases valguses, kui taustaheliribale kostus kurjakuulutavaid sosinaid. Kuna Victoria & Alberti muuseumis on endiselt käimas näitus Savage Beauty, on tänast etendust raske käsitleda nominaalväärtusega, sidumata kõik varjatud tumedad romantismid ja arusaamad sisemistest pingetest Lee mällu. Kui vihje oli kutses, oli seal portree viktoriaanlikust bokserist pastiššist mehest, kelle varrukale oli tätoveeritud Bright Eyesi laulusõnad: "Kui kõik on üksildane, saan ma olla enda parim sõber." Üksinduse teemat jagatakse sageli McQueeni, Coleridge'i ja Marineri isiklikel trajektooridel – ja see on ka kogumiku kõige kõlavaim akord.
Selle tugevus, nagu ka eelmisel hooajal, seisnes lõikamise täpsuses. Optiliselt valge avanemise välimus koos viktoriaanliku tikandiga rinnal kajastas Sarah Burtoni aadelpidustust eelmisel sügisel/talvel. Tõsi, meremehed nägid tänapäeval tunduvalt sassis välja, kuid see andis võimaluse suunavamatele tükkidele. Kardinaalsuunaline graafika ja ankrud, mis on kaunistatud pidžaamadega, mis on kooskõlastatud merevärvi torukraega; metallist aasad torgatud ülisuured paabumantlid; ja õhtusöögiülikondadele võeti abstraheeritud, liidetud ja kuubikuteks mereribad. Rätsepatöö oli modernsus, mida me pole tükk aega näinud: äärised olid kärbitud, vöökohad kokku surutud ja detailid (nagu taskud) rohkem väljapeetud. Etendus toimus kolmes viimases ansamblis, kus 16. ja 17. sajandi keskaegsete kaartide lummavad merekoletised on täisversioonidel, mis oleks hõlpsasti Coleridge'i lugudes kaeve saanud. Etenduse lõpetanud regentsirüü lõi kollektsiooni ideaalsel hetkel; tempo oli suurepärane.
Nagu see läheb, jääb Burtonile maja kohal alati silma Lee McQueeni pärand. Kuid tema asjatundlikkus Lee kõige tulihingelisemate fännide südamepaelte tõmbamisel läbi nostalgia ja draama meisterliku segu väärib omaette kiitust. Tänane etendus demonstreeris Burtoni võimet tõmmata seljast üliemotsionaalsed riided, mis olid vaieldamatult Lee töö ülim proovikivi – järjekordne sujuv teostus, mis vastab maja ikoonilisele seisule.
51,5073509-0,1277583