LONDON, 8. JAANUAR 2016
autor ALEXANDER FURY
Küsige Craig Greenilt – Briti moe lemmikkontseptualistilt –, kuidas ta sellise sildistamise peale suhtub ning ta kirtsutab pisut nina ja muigab uskmatult. "Me ei alusta kunagi kontseptsioonist," kehitab ta õlgu. "Need on lihtsalt asjad, mis tunduvad õiged." Võib-olla sellepärast kostavad Greeni saated ja tema riided nii valjult vastu. Kui ta oma riideid kirjeldab, pole temast palju närimist: kõik on seotud kangaste ja tehnikatega. Ja Sylvanian Families. "Nad inspireerisid alguses kõiki värve," ütles ta ja lisas kiiresti: " . . võib-olla ma ei peaks sulle seda ütlema."
Nagu ikka, vastavad Greeni riietesse manustatud viitekihtidele ainult need, mida iga vaataja neisse loeb. Kõik need väikesed osad moodustavad suure terviku. See viitab sellele, mis tundub õige: seekord mõtles Green abstraktselt uuele ja vanale, ühekordseks kasutamiseks – ta mainis ärarebitavaid haiglakoorijaid, mida tema riided sageli pealiskaudselt meenutavad – versus asjadest, mida sa igavesti hoiad. "Nagu tekid," ütles ta ja sirutas käed laiali, viidates keerukatele tikitud, tepitud, pestud ja uuesti pestud tekitele, mis meenutasid neid, mida Linus maapähklite koomiksitest haaras.
Neid ideid mängiti ikka ja jälle läbi: Bouclé oli Greeni sõnade kohaselt "nagu vana rätik"; siidi ja nahku (esimest korda, kui Green kasutas) töödeldi tugevalt käsitsi, pestakse ja pestakse uuesti, vaoshoitud haiglased värvid on tema sõnul vastulause eelmise hooaja happelistele säradele. Seevastu muud rõivad olid kas tugevalt – püsivalt – vastu keha rihmaga või paelte või ainult pooleldi kinni olevate nööpide abil lahti lõigatud, justkui oleks need kinni püütud hetkega enne lahtikäimist. See arusaam asendamatust versus igavene on midagi, millega mood vaevleb osana suuremast pildist praegu. See on põhjus, miks kaubamärgid eristavad "moe" ja "luksus" vahel, millest esimene viitab flibbertigibbet hooajalisele murrangule, teine aga vaiksele stiilile, mis on loodud kestma igavesti. Konglomeraatide tegevjuhid on hädas nende kahe vastandliku ettekujutuse lepitamise ümber. nägemine nii rohelise disaineri kui Greeni naelutamas on vahistamine.
Mõeldes tagasi Linusele ja tegelikult kõigile meie lapsepõlve veidrustele, ei saanud ma muud üle, kui komistasin kaitse mõiste otsa. Sellepärast klammerdume ju nende kangajääkide külge – et tunda end kaitstuna. Green avas oma näituse kohandatud hazmati ülikonnaga – ta viitas vormirõivastele; kihiline õmblemine; keskaegsete rüütlite voolamispunkti dubletid, mis on täidetud plaatsoomuse kumerate kujude pehmendamiseks. Green nimetas modellide käes hoidvaid või vöö küljes rippuvaid udutopsikuid oma poksikottideks. Algselt kavatses ta need oma modellide ümber kinnitada, justkui kaitseks neid maailma vastu.
Nagu Green ütleb, on raske täpselt määratleda, miks see kollektsioon nii õige tundus. Aga läks küll. Võib-olla sellepärast, et ülemaailmsete finantsturgude värisedes – sel nädalal pühiti neilt maha 2,3 triljonit dollarit – tahame me kõik tunda end kaitstuna. Võib-olla tunneb Green ise ettevaatlikult ja ebakindlalt, kui noor disainer, kes tegutseb tormilises tööstuses, mille alused on seda vaadates muutumas. Kuid kui ettenägelik ta oma kollektsiooni kaitse lõi, sest Greeni riided – tema talent – on just sellised. Need on tema raudrüü moemaailma kapriiside vastu. Ja nad on täiesti erakordsed ja ainulaadsed. Kontseptsiooni pole vaja.